Marko Pejović'i koolitus

Esimese koolituse viis läbi Marko Pejović.
Marko on erialalt psühhoterapeut. Meid küll hoiatati juba enne Serbiasse saabumist ette, et esimesel koolituspäeval tehase füüsilisi harjutusi ja paluti mugavalt riietuda, kuid siiski ei osanud me ette näha seda, mis tegelikult toimuma hakkas. Olime vaevu jõudnud üksteist nimepidi tundma õppida, kui paluti valida üks partner. Enamik valis ilmselt midagi aimamata täiesti suvaliselt. Järgnes terve seeria harjutusi, mille sooritamiseks pidi oma partneriga rohkemal või vähemal määral füüsilises kontaktis olema. Paljude jaoks oli see võõristav kogemus, ma arvan, et eestlastele isegi rohkem kui serblastele. Eestlased pole oma natuurilt eriti "füüsiline rahvas", kuigi viimasel ajal on noorte hulgas moodi tulnud kallistamine.
Harjutuste eesmärk oli meid oma mugavustsoonist välja tuua, luua paralleele mentorlusega, panna meid mõtlema, mil määral oma mentiid juhtida, kas käsist-jalust kindlas suunas liigutada või anda inimesele rohkem vabadust ja pakkuda abi vaid siis, kui seda vajatakse. Me saime kogeda, mida tähendab juhtida või olla juhitud. Saime teada, et meie seas oli inimesi, kes tundsid end paremini juhi rollis ja neidki, kelle jaoks oli mugavam olla juhitav.


Nende harjutustega meie koolitus muidugi ei piirdunud. Veel õppisime hirme lahti mõtestama läbi nelja põhipunkti - faktid, tunded, vajadused, tõlgendused. Selgus, et fakti ja tõlgenduse vahel vahet tegemine pole sugugi nii lihtne, see vajab harjutamist.

Kokkuvõttes võib öelda, et kuigi me olime pikast lennureisist ja napiks jäänud uneajast üsna väsinud, oli koolituspäev igati kordaläinud, just tänu oma uudsele lähenemisnurgale.

The first training was conducted by Marko Pejović, who is professional psychotherapist. We were warned that the first day we have to do some physical exercises, but we couldn't aim what actually is planned. We hardly knew each others names, when we were asked to choose a partner. Most of us chose obviously arbitrarily. There followed a series of exercises, during which we had to be more or less in physical contact with our partner. For many of us it was kind of strange experience, I guess for Estonians more than for Serbs. Estonians are not "physical nation", although recently among youth hugging has become quite trendy. The main idea of exercises was to bring us out of the comfort zone, to create parallel with mentorship, to make us think about the extent of controlling our mentees - whether in the safe direction or to give them more freedom and provide assistance only when it's really needed. We got an experience what it means to lead or to be led. We found, that some of us felt better in leadership role and some of us felt safer being led.

These exercises didn't finish our training. We also learned how to decode fears through four key points - the facts, needs, feelings and interpretations. I found that the distinctness between facts and interpretation is blurry, it requires practice.

In conclusion, the training was definitely successful and had an interesting viewpoint. Maybe it should have been shorter or started later, because we really felt tired of flying previous day.